Thursday, July 4, 2013

Viimane hapupiimane

Kas ma pole selle viimase hapupiimase postitusega kaua venitanud.

         Reaalsus selgus, kui mu Indoneesia numbrile, jah see on veel sees, kirjutas jooga sõbrants Dya.  
„Hey, How are you ? Long time no see you. I´m Dya. Do you still remember me?“
Me ei kohtu enam mitte kunagi aga mäletan teda kindlasti.

        Ühel hommikul helistas keegi kell 6.00, suurest unesegadusest, ei võtnud vastu ja ilmselt ei vasta sellele telefonile mitte kunagi. Kuid ometi hoian seda numbrit sees. Poes arvutan endiselt kõik Eurod Ruphiadesse. Kella vaadates arvutan, mis kellaaeg on Indoneesias.
Ma ei ole korraliku hüvasti jätnud selle maaga

Isegi kui Eesti kultuur on minu kultuur on sellega raske harjuda ja omaks võtta. Oleksin nagu mõnes mõttes ajuloputuse saanud viimase 10 kuuga.
                Nagu näiteks, seal vaadati viltu kui sul on miniseelik, siin on see väga ilus ja ahvatlev. Seal käteledi kõiki, liitudes või lahkudes seltskonnast siin parimal juhul viibatakse peaga ja kui ma kätlen siis imestatakse. Siin ei ole hilinemine aksepteeritud, seal oli see täiesti okei. Koerad on siin nunnud koduloomad, seal põlatakse neid. Eestis lasevad autod su sebra juures üle tee, seal mitte. Indoneesias oli valge nahk ilus, siin räägivad kõik kui pruunid nad olla tahaksid.
                 Rääkimata sellest, et kõik need 10 kuud olen ma üksi olnud, üldiselt mitte kellegagi arvestamata. Inimesed ei oodanud minult midagi, juba selle pärast, et nad ei teadnud mind.Nüüd on korraga mul perekond, sõbrad kellega  pean arvestama.  Õnneks nende vastuolude eest pugeda koju, kus 8 tundi päevast olen täiesti ÜKSI! Ma ei saa olla terve elu kookonis ja nagu emmekas kodus passida. Sestap olen planeerinud enda järgmised päevad täis kohtumisi sõpradega- ongi palju suveniire andmata.

                Sisendan endale, et seiklused Indoneesias olid küll maru toredad, aga see etapp  on läbi. Hakkasin endamisi Indoneesiale hüvasti jätma. Kirjutasin Dyale, et ei ela enam Indoneesias.Võtsin kõnekaardi välja ja peitsin sahtli sügavusse. Jaotasin kõik suveniirid, et neist lahti saaksin. Raamisin Indoneesiatantsu sertifikaadi.
Ja lõpuks... avasin enda Päeviku ja lugesin selle algusest lõpuni läbi, enne kui selle salajasse raamaturiiulisse, tolmu võtma asetasin, kuniks tulevikus ulatan selle enda lastele või lastelastele.

Näeb välja nagu piibel :)


See, Päevik, on minuga terve aasta kaasas käinud. Uskumatu on lugeda, kuidas see algas ja lõppes.

Sinna oli näiteks nii kirjutanud:



„Kaie küsis minu käest, kas mu reisil on ka mingi eesmärk või mida ma aasta jooksul kindlasti teha tahaks.
Ma polnud sellele enne mõelnud, või olin, kuid ei sõnastanud seda.
Arvan, et mu eesmärgiks on ennekõike õppida, nii ennast, kui ka maailma. Milline olen ma ilma turvatundeta, keeleoskamata.On mul üldse vaja kedagi enda kõrvale?
Tahiksin ennast võimalikult palju harida, suurendada enda maailmavaadet. Tunnen, et olen praegu veidi roheline. Siiski arvan, et reisi mõjusi tunnen alles mõne kuu/aasta pärast. Vähemasti nii ütleb kogemus. Võib-olla märkavad teised muutust paremini kui mina.
Kõige lõpus jään ikka samaks Käpsuks- mis mind nii väga muuta suudaks.
Õigus! Mu lemmik õppejõud ütles, et ta näeb minu sees küsimusi. Üritan selle reisi käigus leida see küsimus/ed ja vastus oleks ka nice.“


Nüüd tunnen, et olen veelgi rohkem rohelisem. Kas enda küsimustele vastused leidnud olen on veel liiga vara öelda. Kindlasti, mõningad, elumüsteeriumid on lahendatud.

„Kas tõesti olen olnud siin 4 päeva! Kui tagasi vaatan siis tundub nagu nädal aega- nii palju on juhtunud. Mida ma siis veel aasta pärast tunnen!?Kõik need päevad olen suu ammuli ringi käinud.“

Ja nii käisin ringi terve aasta- suu oli kärbseid täis ja süda jahtus ära. Ka praegu Eestis on mul sama tunne.

„Sain ametlikult miljonäriks!


Iga kuine rõõmuhetk. Kuid ei oleks selle rahaga hakkama saanud, ilma väikeste tööotsteta.

„Kõik seisavad ainult enda eest, musketärid on väljamõeldis.“

Tõde, mille õigsuses korduvalt veendusin.

„Fucking kukk kireb pidevalt akna all! Mootorimüra ümber maja. Ma ei suuda seda taluda! Tahaksin Eestisse teleporteeruda.“

Keskkonna häältega harjus kiiresti ära ka hommikuse moslemite palvelekutsega.

Mind kiideti esimest korda Bali tunnis! Saadi mu keha hoiakust aru, et olen tantsija, jess, kõik pole veel kadunud!!!“

„Käisin täna maailmalõpus.“


Ja sattusin sinna veel mitmeid kordigi. See maa on lihtsalt nii müstiline!

„ Pean ennast meelega rõõmsaks suruma, sest vastasel juhul tekib igatsus. Mitte kodu ega Eesti vaid inimeste igatsus. Kas pean siin tõesti vastu terve aasta? Lennupiletid oleksid odavad aasta keskel...“


Lõputu igatsus!

„Aina rohkem ja rohkem ja rohkem hakkab mulle siin meeldima. Koolis on tore, sõpru olen leidnud, seiklusi on olnud, olen palju õppinud kõige kohta.“

Enamus õhtutel läksin ikkagi naeratusega magama.

„Ma ei meeldi endale“

Raskeim asi millega toime tulla

„Õhtul on nii mõnus mootorrattaga sõita, autosi on nõnda vähe, et tundsin ennast kuis kuningannana.“

Hiljem, kui kuulsin kaakidest, kes mootorratta seljast sind maha virutada tahavad, ei julgenud õhtul nii vabalt sõita.

„Mul pole vist kunagi nii palav olnud.“

Ja iga kord tundus aina palavam.

„Täna oli koduigatsuse asemel hirm. Selline hirm, mil kardad ilma põhjusetta homset päeva.“

See kordus, kuni leidsin kellegi kellega kõigest rääkida sain.

„Kui Karolin koju jõudis, hakkasid kuked juba kirema ja moslemid laulma“

Käisin vist peol

„Igatsen lund rohkem kui arvasin võimalikuks pidavat!“
„Mõningad asjad on juhtunud, mida ma ei soovinud mitte kunagi.“

„Note: Ära Eestisse tagasi minnes unusta, kui väsitav ja laisk oli kuuma ilmaga. Kuidas unistasid külmast ja jahedast ENERGIAST!“
„Maailmas on nii palju armastusväärseid inimesi.“

Tõesti on

„Ma armastan elu.Elu lõpuni. Mis iganes ka ei juhtuks.kõik lõppeb alati õnnelikult“

Hipilikud arusaamad elu mõnust, öistel tundidel.

--------------
„Ja ongi läbi! Me ei usu seda. Ma ei suuda! Minu seiklus reisides on siinkohal lõppenud, vähemalt 2 järgmiseks aastaks“

„Amsterdami lennujaam. KARDAN. Mul on tunne, et ma ei sobi siia kontrollitud ühiskonda. Piirid.Piirutlused. Keelud ja käsud. Tundub, nagu oleksin tulnukate maailma sattunud.“
------------------

Kui lugesin viimase kuupäevaga kirjutise, ohkasin kergendatult ja ei suutnud uskuda, et see aasta on läbi.Pidasin vastu. Ja mitte ainult. Ma elasin. Jah, seal oli nii  madalseisakuid ja ka hirme, kuid ka    pilvede peal kõndimist ja armastust.

Maailm on nii suur ja nii erinev. Nii palju on veel avastada ja õppida.

Aga mina tahan Eestis elada.
         Sest, ma tean, mis tunne on kui aastaajad vahetuvad. Milline on  leitsak enne vihma ja oskan hinnata vihmasaju maksimaalset tugevust. Oskan enam-vähem oletada iga bussis viibija tausta, ilma et peaksin sukelduma sultanite ja moslemite maailma. Ma tean kuidas lõhnab äsja niidetud hein ja mis häält teevad linnud. Ma tean eesti mere kohinat. Ma tean meie riigi ajalugu ja probleeme.Ma oskan Eesti keelt, tean kuidas kõlavad murrakud ja oskan teha nalja sõnakõlksude üle. Tean kuidas inimesed võivad reageerida. Tean, et  oleme tihti enesekesksed ja sõnaaherad. Tean, kuidas eestlased armastavad. Tean, mis tunne on igatseda lihtsaid asju kodumaast. Ja ma tean, et meie arv kahaneb iga aastaga ja võib-olla majanduslik ja poliitiline seisund ei ole kiita. Ma ei tea kas see tuleb sellest, et olen vaba Eesti  laps või muust aga iga kord kui keegi ütleb midagi halba Eesti kohta, kasvab mu tahe olla eestlane, nagu lohel päid juurde.

Pidin minema kaugele, et seda kõike tunda ja teada saada. Enam ei kibele nii hirmsasti välismaale, kuid kätt ette ka ei pane.Nüüd tean, et väljaspool Euroopat on ka võimalik elada ja maailma uksed on valla.


Lahe, et oli neid inimesi, kes viitsisid blogi lugeda.
Erilised tervitused lähevad ka Kaie emale :)

See oli ainult mu seikluse algus  !
Elu on seiklus  !
Ilusat suve



See pilt on puhtalt kadeduse tekitamiseks, sest see, mis mul seljas on MINU Bali tantsukostüüm :)



Thursday, June 27, 2013

Tagurpidine kultuurišokk

Istun korraliku laua taga. Käisin just SOOJA dušši all. Hingan puhta õhu sõõme. Joon päris piima, mineraalvett ja ilma suhkruta kohvi.Sõidan autoga paremal pool teed(mõnikord kogemata ka vasakul  ). Pesen pesu pesumasinaga. Nuusutan lemmiklilli. Käin paljajalu ROHELISE muru peal. Magan päris voodis. Vaatan telekat. HELISTAN sõpradele ja vanematele. Kasutan KIIRET internetti.Söön musta leiba.

Need on asjad millest, 2 nädalat tagasi, Indoneesias unistasin, mida arvasin igatsevat. Eksisin!!! Neid ülal mainitud mugavusi ei ole mul vaja.

Selleks suureks saladuseks on , et laua taga istumist naudin siis kui ma ei istu üksi. Telekat naudin vaadata, kui saan kellegagi koos diktoreid nöökida. Paljajalu käin muru peal, et peenra vahel kükitava ema juurde jõuda. Päris voodis magan hästi kui keegi mu kõrval norskab.

Kui te arvate, et olen kõiki enda sõpru juba näinud siis eksid rängalt. Istun uhkelt oma Püümetsa kindluses. Võiksin siin olla kasvõi 3 kuud järjest nii, et ainsad inimesed keda näen on perekonnaliikmed. Seda ei juhtuks kunagi suurima rahvastusega Jaava saarel. Keegi tuleks kohe külla ilma küsimata või kiikaks üle aia. . Käisin ühel õhtul  rattaga sõitmas ja esimest korda pärismaailmaga kohtumas.

Sõita jalgrattaga mootorratta asemel oli paras jant. Esiteks oli ratas kuidagi eriti väike, vasaku käe pöial tõmbles pidevalt suunatule  järele, parem jalg tahtis pidurit vajutada ja parem silm külgvaate peeglit otsida.
Jäin siiski ellu.
 Sõit lõputute riisipõldude vahel läks ladusalt. Minust möödus 2 km peale umbes 5 autot! Ainult! Keerasin  lauda juurest väiksemale pinnasteele. Vasakul pool teed oli kuri pull, vältisin silmkontakti ja sõitsin  vilistades mööda. Tee aina keeras ja keerles. Käed hakkasid juba kividest surisima. See oli nagu tee varandustekambrisse- peab ületama takistusi. Enne veel kui olin mõtte lõpuni mõelnud seisid silmitsi  paksu metallketiga mis oli kinnitatud nii suure lukuga, mida ma  ei olnud enne näinud. Huvitav, mis varandust seal nii hoitakse - EESTLAST- naersin omaette. Keerasin otsa ringi ja väntasin tagasi koju.

 Kohtasin oma vanu klassivendasid, kuid mitte ainult neilt, kuulsin, kuidas nad paneksid kohe nelja tuule poole eestist kui võimalus oleks. Kuidas siin on kõik nii halb ja paha. Isa luges moraali, kuidas eestlased aina hajuvad ning oleme peatselt hävimas. Mida kinnitab fakt, et meie külakoolis lõpetas 8 inimest põhikooli, minu ajal 18. Noh,mina näen kogu olukorda hoopis vastupidisena aga enda taaskordset hipilikku arvamust siinkohal jagama ei hakka, hakatakse veel kividega loopima. Kuid tõesti, varsti ongi meil vaja panna eestlasi varakambrisse, kas siis meie vähesuse või ärajooksmise pärast.

Lugesin artikleid ala "How to cope with returning home alfter long term traveling". Ühtedeks targemateks sõnadeks olid, et mida kiiremini taipad, mis tunded valdavad koju tulemisega seoses, seda kiiremini saad ennast jalule.
Minu tunded kõiguvad suurest õnnest, sügava depressioonini.
 Kui nüüd kõik kivid südamelt minema visata siis  tundub, et kõik vanad tuttavad on eluga edasi läinud, kuid mina sammun endiselt kohapeal. Esimest korda tunnen, et olen muutunud, sest  ei sobitu oma vana mina "vormi". See on üsna vastik tunne.

Inimesed küll hoiatasid, kuid naasimine koju on palju raskem kui arvata oleksin osanud. Aga ka see on omamoodi seiklus ja pean lihtsalt üritame kõige paremal moel sellega hakkama saada.

Mul on tagurpidine kultuurišokk.



Adjöö!

Wednesday, June 12, 2013

Viimased

Viimase päeva hommik Indoneesias. Või tegelikult eelviimase, kuid homme olen enamus päevast muudel maadel. 

Mulle on endiselt uskumatu, et Indoneesiasse jõudsin. Võite aimata millise ebausuga suhtun fakti, et paari pärast olen tagasi kodus.

Kui te kahtlete, et kas kulunud väited vastvad tõele, nagu eestlaste musta leiva igatsus, siis võite minu sõna uskuda, et nii see tõesti on. Ei suuda oodata, mil saan tunnen tergelt kibedat musta leiva maitset suus. Juba 3 päeva pärast mängin müüdimurdjat ja testin ka tsitaat õigsust: „traveler feels complite when he uts the head to her own billow“
oo.. soe vesi, PÄRIS voodi, puhas õhk! Siit ma tulen!

Kõik äraminemise ettevalmistused on läinud äärmiselt edukalt! Kõik kostüümid on käes ja pakitud. (ja nad on niii ilusad)Kohvrile on lukk sõna otseses mõttes kinni punnitatud. Hüvasti jäetud nii mõne inimesega mitmendat korda, suveniirid on ostetud, natukene isegi nutetud.

Olen pidanud hunnikus asju minema viskama, sest nood lihtsalt ei mahu mu kohvri kilodesse ja nii on kogunenud suur prügihunnik. Terve aasta olen mööda vaadanud meie prügisüsteemist. Sest poisid tegelelesid sellega ja see lihtsalt haihtus aegajalt kusagile. Kuid nüüd tuli mul silmitsisesita tõsiasjaga, et pean enda kuhjatud prügi likvideerima. 

Küsisin, Noelt, majakaaslane Timur-Lestest,  et mida teha. Kui meil kord suur prügikatastroof kodus oli maksime kellegile ja prügi kadus, et kas saaks seda uuesti teha. Ta ütles, et jah. Hakkasin uurima, et kas tegu on prügiautoga vms(tean, pärast tervet aastat mõtlen nii lollilt).  Ja mis tuli välja, et süsteem käib nii -maksame enda naabrionule ja ta võtab prügi ja arvatavasti VISKAB SELLE JÕKKE  või põletab!!!! Appiiiii!
Miks ma olen tõesti terve enda elu õppinud rohelist mõtteviisi, käinud iga aasta Teeme Ära-l või Mets Puhtaks. Ja siin on inimestel lihtsalt nii ükskõik. Ma ei oska seda sõnadesse panna kui loll tunne mul on.  Aga mis valikud mul on, sest keegi ei tea prügimäe asukohta ja arvatavasti on too kaugel. Prügi põletada on sama julm kui jõkke visata... Ei taha nüüd mustama hakata viimast korda

Surusime pärastlõunal kolme tüdruku jõuga mu kohvri luku kinni. Pean peale panema sildi- plahvatusohtlik!


Homme lähme Sofiaga lahku :( :(

Sunday, June 9, 2013

Tugevakesed

„I am stronger then yesterday...!“

 Laulsime Sofiaga mootorarattaga sõites. Ja itsitasime, et see laul räägib meist. Kuidas me „eile“ esimest korda mootorrattaga sõites värisesime. Kuidas meil nüüd kiiremad ja lühemad teed koju teada. Ei kohku kui keegi meile tuututab, vaid tuututame vastu ja sellest saab tuututamisduell. Kui juhtub õnnetus siis mis seal ikka, poputame oma haavu ja mootorratast ja oleme õnnelikud, et eluga pääsesime. Teame, kuidas valgusfoore vältida ja enam ei istu punase tule taga kui tahame vasakpööret sooritada- see on enamus ristmikutel lubatud. Teame kuidas käituda kui rehv katki läheb, arvan et oskaksime seda isegi parandada, sest oleme mitmeid kordi näinud töömehi seda tegemas.
Tagasivaadates tundub uskumatu, et oleme sellised situatsioonid üle elanud, see on meid kindlasti tugevamaks teinud. Tundub, et see oli alles eile kui esimene kuumaõhu soojus mu põski puutus -mäletan seda hetke selgelt.
Ei oska kirjeldada neid situatsioone mis on aasta jooksul olnud, kus suu vajub ammuli ja pobised enda ette: „ MA EI USU MA EI USU ! TÕESTI ON SEE VÕIMALIK?!“ ...ja on.

Võib-olla olin enne siia tulekut lihtsalt pime ülejäänud maailma osas.Häbenen enda lollust kui nüüd aus olla. Nagu näiteks ei uskunud, et 21.sajandil leidub endiselt metsas elavaid rahvaid. Minu jaoks oli suureks üllatuseks kui enamus siinseid lähedasi sõpru ei pea jõule nii nagu meie. Ja maailmas on nii palju inimesi, kes ei näe üldse välja nagu eestlased - valge nahk, heledad juuksed, sinised silmad. Kuidas olen terve enda elu ümritsetud ainult neist kahvanägudest ja blondijuukselitest, kes on tegelikult väike protsent kogu inimkonnast. Mu maailma keskmeks oli täielikult Euroopa, kuid nüüd näen maailma.
Võib-olla teadsin aga ei teadvustanud endale. Ja kui isegi nii on, siis tunnen ennast veelgi lollimana- kui palju võib olla neid asju, mida ma veel ei tea või ei teadvusta!? Kui palju on tegelikult väikses Eestis elamine  mu eluarusaama juhtinud...

Ja miks ma sõitsin Sofiaga ühel mootorrattal, sest ma müüsin enda oma maha! 3,8 miljonit – ütleks et hea hind. Kaotasin aastaga 1 miljoni ja loen ennast võitjaks nii rahaliselt, kui ka hingeliselt. ( Kuulen kuidas mu vanemad tegid siinkohal kergendusohke)

4 viimast päeva. Esimesed asjad on pakitud. Enamus suveniire ostetud. Täna müüsime kirbuturul  ülejääke - on päris palju riideid ja muid aksessuaare, mis kaasa ei võta.

Viimasel nädalad on küll olnud mu oma sisemiste tormidega. Kuid kui parasjagu enda toas asju, mõtteid ja südameid ei paki on olnud ülimalt tore aeg. Ja ei saa kuidagi eemale peletada hipilikku mõtet maailma iludusest ja armastusväärsetest inimestest mu ümber.


14.juuni kell 20.40 olen Tallinna sadamas. Huvitav kas siis on veel valge? Tahaksin  näha päikseloojangut merelt....

mmmmm...mootorrattad


The  hipi.


Pst. Sain enale uue hüüdnime Pumpkin- mu juuksed on punasemad kui varem. ooo.. tähelepanu keskpunkt siit ma tulen!


Wednesday, June 5, 2013

Ma tulen kojuuuu!

1 NÄDAL!

Jõuan Eestisse 14.juuni kell 20: 40 laevaga Tallinna sadamasse laevaga nimega KAROLIN. Päris lahe :)

Ma ei usu, et lähen. Endiselt tundub, et nii palju aega on. Juba lähen tagasi, see pole võimalik! Pole veel üle saanud siia tuleku šokist ja juba pean tagasi minema.

Aina rohkemate sõpradega peab hüvasti jätma, e-aile vahetama ja head elu soovima. Kui esimeste sõpraega lahku minemine oli väga kurb ja ei teadnud mida öelda siis nüüdseks on juba kindlad fraasid väljakujunenud.


Wednesday, May 29, 2013

Viimane koolipäev ja Traffic light festival

Täna oli viimane koolipäev ehk Sunda eksam.

Jagasin laiali väikese küsitlustiku enda kallitele klassikaaslastele.Lugesin juba väga huvitavaid vastuseid.

Jagasime kallistusi.

Hüüdsime:
" Caroline, don´t forget us"
" I will not, never"
"We will miss you !"

Sellega asi piirdus, sest egas see inglise keel ei ole neil nüüd kiita.

Igatahes oli armas.

Nüüd ajan enda kostüümi värki ja hakkan proove tegema, et esineda Eestis Indoneesia traditsioonilise tantsuga. Ma ei tea kuidas, ma ei tea kus aga ma teen seda. kindlasti.

;)

Mega lahe ürituse tegime: FIRST INTERNATIONAL TRAFFIC LIGHT FESTIVAL

Arutasime maailmaasju tšehhist pärit skulptoriga, rääksin, et olen alati tahtnud teha midagi valgusfoori ajal nagu kohalikud. Mõtlesime milline näeks välja skulptoristi ja tantsija koostöö. Arutasime aja üle.

Järgmine päev teatas ta mulle enesekindlalt: " Let´s do it!" Ja me tegimegi.

Pärast festivali, lendas ta Sulawesisse- järjekordne inimene, keda enam ei näe- People Come and Go.



* First, tähenda, et tuleb ka teine ja kolmas, millalgi*


Sunday, May 26, 2013

Küla kuningriik


Hommikul, kui maja ees kohvi joon, jalutavad minust mööda väikesed printsessid ja printsid. Neil on alati juuksed kammitud ja mõne ilusa lipsu või klambriga ehitud. Printsidel on alati kõige lahedamate Hiina kartuunitegelastega koolikott, mis on ilmselgelt suurem kui nad ise.

Mõnikord jooksevad nad üksteisevõidu, mõnikord jalutavad aeglaselt, justkui arutades omavahel kuningriigi probleeme. Vahel viivad vanemad nad jalgrattaga, sel juhul istuvad nad, uhke näoga, bambusest ehitatud troonil.

Väiksemad printsessid ja printsid jäävad terveks päevaks koju ja mängivad omapead. ALATI hoolitsevad suuremad väiksemate eest. Neil on omad porilogus plätserdamise mängud, võidusõidud, aiast leitud keppidega võitlemine jne.

Irooniliseks muudab olukorra, et kuningriik kus nad elavad, ei haaku üldse nende suursusugusega. Tänav kus nad jalutavad on mudane, vesine, prahine. Nad on kui võõrkehad.

Ja kui nad mind märkavad jäävad nad suuammuli vahtima, aeglustavad sammu, käed vajuvad rippu ja sõnad ununevad huulilt. Nagu oleks tonti näinud. Julgemad astuvad lähemale, aremad itsitavad omavahel.

Jään oma küla printse ja printsesse igatsema.